16/11/2025
"Olen kohutav ema!" - see on üks hirmsamaid enesesüüdistusi, mis mind aeg-ajalt tabab. (‼️NB! Palun selle lause peale kohe mitte kommentaare kirjutada!)
Emade süütunne (ka üldisem vanemlik süütunne) on nähtus, mis on tuttav paljudele ning see on seotud meie endi loodud ja ühiskonna standarditega sellest, kuidas ja milline üks "õige ema" peaks olema. Kui läheme vastuollu sellega, mida arvame üht "õiget ema" oma lapsega tegevat, siis on karm sisemine kriitik kohe platsis...
Tõenäoliselt pole järgnev lugemine neile, kes tunnevad end supervanematena ega ka lugemine neile, kes tahavad mind/teisi õpetada, kuidas olla supervanemaks või üldse paremaks inimeseks. Ma ei oota õpetusi, kuidas muuta ennast või oma elukorraldust (olen selleks liiga eneseteadlik ning mõistan, et need, kes mind ei tunne, ei saa arvestada minu spetsiifikaga). Ennekõike soovin oma mõtteid jagades näidata neile, kes vahel end samamoodi ummikus tunnevad, et nad ei ole üksi. Nimelt vajan ma ise aeg-ajalt kinnitusi, et ma ei ole ainus, kellel asjad untsu lähevad. Päriselu lugusid... Pereelu ei ole ainult selline, nagu näeme klantsajakirjades ega ole ka selline, kus kõik on räige väärkohtlemine. Sest kohati tundub justkui kõik peaks olema ühes või teises äärmuses... Igapäevaelus juhtuvad peredes hoopis tavapärasemad - neile inimestele omased - väljakutsed.
Selle nädala keskel helistas mulle noorima poja klassivenna ema, et kutsuda mu last sünnipäevale. Stuudiumis ma kutset ei näinud ja ilmnes, et see oli läinud üksnes laste endi Stuudiumi kontodele. Too ema siiski helistas ja rääkis, et pühapäeval sünnipäev toimub. Hiljem tuli veel täpsustusi sõnumite teel, et millises kinos kohtumine toimub ja kindel kellaaeg.
Kui poeg koju tuli, arutasime seda minekut ka temaga. Väikese täiendusena lisas ta, et sünnipäev toimub laupäeval, 15. novembril - ta oli klassivennaga isiklikult rääkinud ja Stuudiumis olevat tal ka selle kohta kiri.
Mõtlesin, et ju ma siis kuulsin nädalapäeva osas valesti...
Olen oma lastelt ammu palunud, et nad enda asjad suuremalt jaolt ise teeksid ja tähele paneksid. See võib tunduda teistele julm, kuid minu tervise ja sisemise koormuse juures ei ole mul jõudlust olla vanem, kes laste asju haldab ja neid igal sammul kontrollib. Olen olemas, kui nad pöörduvad, kuid ei jälgi nende asju ennetavalt ega kontrollivalt.
Laupäeva hommikul otsustasin, et sõidan pojaga koos Lõunakeskusesse. Kuna mu enda auto on kindlustuseta, kolme katkise tulega, suverehvidega ja teeb kahtlast häält, siis valisin tellida Bolti. Mõtlesin, et tagasi liigun valdavalt jala. Poja pidi laste isa hiljem peale võtma, sest lapsed pidid üheks ööks tema juurde minema. Kiiruga jõudsime Apollost haarata kingitavale rahale ilusa kaart-ümbriku.
Olime esimesed, kes kohale jõudsid...
Õigem oleks öelda, et olime ainsad, kes kohale jõudsid...
Loomulikult läks nii, et kui me poja Stuudiumisse lõpuks sisse logisime, selgus, et sünnipäev toimub 16. novembril. Pettunult tellisin meile uuesti Bolti... Mõru maitse oli suus sellest rahast, mis tühja sõitmise peale läks. Minu jaoks on päriselt iga euro oluline ning kaks otsa Boltiga sõitmist on luksus, mida ma tavapäraselt ei harrasta.
Koju jõudes ilmnes, et lapsed jäävad siiski nädalavahetuseks minuga. Iseenesest oli see kohane plaan juba seetõttu, et järgmine päev ikkagi sinna sünnipäevale minna. Sain aru, et klassivend pole kuidagi süüdi, et meie asju sassi ajasime ning kui ta on kutsunud vaid üksikud sõbrad, siis on iga külaline tähtis.
Pühapäeval ärkasime taas selles teadmises, et pesamuna läheb sünnipäevale. Mina tegin ümber oma plaanid ehk ei sõitnud Otepääle kirikusse. Tegelikult loobusin üle mõne aja üldse kirikusse minemisest, sest poeg pidi olema umbes poole üheteistkümneks Lõunakeskuses ja enamik teenistusi algavad kell 11:00.
Üksinda pole meie pesamuna varem bussidega sõitnud, kuid sedakorda otsustasime selle valiku kasuks. Meil on pere peale üks sõidukaart ning veendusin, et sellel oleks piisavalt raha. Tütar otsis välja, millise bussiga on kõige targem kohale sõita. Sellega olekski võinud kõik piirduda, kui poleks ilmnenud, et kaart kingitava rahaga on kaotsi läinud...
"Andsin selle sinu kätte", teatas poeg.
"Millal?", küsisin mina.
"Ma ei tea... Autos...?", vastas poeg kõhklevalt.
Igatahes polnud mul mingit mälestust, et ta selle minu kätte oleks andnud. Otsisime läbi kõikvõimalikud riided, kotid ja muud kohad, mis kuidagi loogilised tunduksid, kuid ei midagi... Aeg tiksus ning tekkis oht bussist maha jääda.
Kõige tõenäolisema stsenaariumi järgi jäi see rahakaart Bolti autosse ja poeg pani selle näiteks turvavööga tegeledes istmele...
Kuna mul kodus rohkem sularaha polnud, pidin küsima ajutiselt lisa vanema poja rahavarudest.
Mu tuju oli absoluutselt kohutav... Peas tagus, et ma kaotan kahe päeva peale kokku selle sünnipäeva tõttu ligi 50 eurot ja see on minu jaoks juba päris suur summa...
Läbisegi möllasid minus viha ja kurbus ja kaastunne enda ning lapse osas. Oleksin tahtnud vait olla, kuid ikka voolasid torisedes minust välja sõnad, kuidas pean kogu aeg kõigega üksi toime tulema ning keegi teine ei taha vastutada ega mõista raha väärtust ja kui raske selle kõigega on... Isegi seda öeldes teadsin, et see ei vasta tõele, kuid mõnikord on meeleheide suurem kui meie adekvaatne sisehääl...
Ma tean, et mu lapsed on raha osas väga mõistlikud ning on korduvalt pakkunud isegi enda kogutud rahasid, et saaksime süüa ja tarbekaupu osta.
Õue minnes nägin, et laps polnud isegi salli kaela pannud ega kindaid kätte võtnud ning see tegi mu korraks lausa tigedaks. Õnneks olid need tal taskus ning käigupealt ta siiski riietus.
Kõndides - õigemini pooljoostes, sest tarvis oli tõesti rutata - sain aru, et laps veab hirmus koledasti jalgu järel ning avastasin, et jalanõud, mis niigi on talle suured, kuidagi vaevu tal jalas püsivad... Taas ma torisesin... Bussipeatuses hakkasin poja saabaste paelu siduma selle jutu saatel, et peaaegu 10-aastane võiks ikka ise oma paelu siduda...
Tegelikult jõudsin vaikselt juba ka rahunema hakata. Südames oli kahju poja pärast... Kuidas tal saab olla hea tunne sünnipäevale sõites, kui ta teab, et ema on nii häiritud...? Milline süütunne tal võib tal parasjagu olla...? Kas ta püüab vapper olla, kuid tegelikult kurvastab väga...?
Proovisin temaga leebem olla ja ta ilusasti bussile saata. Palusin veel, et ta kindlasti helistaks mulle, kui on kohale jõudnud.
Nõutult kõndisin tagasi kodu poole. Mida peaksin tundma? Mida ülejäänud päevaga ette võtma? Plaanisin teha ametlikke asjaajamisi arvutis, kuid nüüd tundus hoopis rumal, et polnud mõelnud variandile, et jõuaksin veel kusagile kirikusse... Teisalt tagus peas, et ma pole ju üldse kirikusse minemiseks kohaselt riides ja üleüldse ei taha sellises tujus inimeste keskele sattuda. Tahan koju voodisse oma kookonisse kerra tõmmata, ennast korraks haletsedes tühjaks nutta ja kirjutada...
Läbi aastate on üks asi, mis mind on aidanud, kui mul on raske ja see on kirjutamine. Kui ma endaga toimunu kirjalikeks sõnadeks vormin, siis tuleb kõik halb tunne ja torin minust välja ning omamoodi eraldub minust... Ühtäkki saan aru, et toimunud on muutus - raske koorem minu sees on läinud pisikeste tähtedest moodustuvate sõnade kanda... (Ja kui palju need mustad kribud ekraanil kanda suudavad!!!) Hinges läheb selgemaks ja helgemaks ning toimub mingi puhastus ja vahel isegi ilmnevad kirjutamise käigus lahendused, mida edasi teha.
Kui ma last bussile saatsin, siis unustasin, et mu telefon on hommikust saati hääletu peal, mistõttu avastasin alles jupp maad hiljem, et pojake oli helistanud, kui ta kohale jõudis. Mul isegi polnud meeles, et palusin tal mulle helistada... Õnneks sai ta õe kätte ning andis teada, et jõudis ilusasti grupi juurde. Mina panin aga seejärel telefonil hääle sisse ja igaks juhuks maksimumile.
Kas ma olen kohutav ema? Ei, ma pole kohutav! Küll aga olen ma tavaline ekslik inimene ja alati ei oska ma näiteks emotsioone adekvaatselt hallata.
Minu jaoks on üks hullemaid enesesüüdistuse kohti, kui ma emana vihastan ja kurjalt torisema hakkan. Mõni võib seda ka pahandamiseks kutsuda ja öelda, et selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid minu silmis pole pahandamine vanemlus, mida harrastada soovin. Ma ei ole eriline karjuja ja see, kui tõstan juba mingil määral häält ja tunnen vihale omast põletavat tunnet enda sees, häirib ilmselt mind ennast samavõrd kui neid, kes seda nägema ja kuulma peavad.
Jah, tõenäoliselt ei ole ma kohutav ema, kuid minu enda jaoks on see Kaili, kes pahasena esile tuleb, selles hetkes ebameeldiv ja isegi kohutav. Usun, et meil kõigil on hinges kohti, kus me pole enda jaoks meeldivad... Küsimus on selles, kas me laseme neil pidevalt valitseda või oskame ka muul moel nende kohtadega toime tulla... Kas me tuleme neist kohtadest ka välja...
Ma tean, et kõik ei jää nii. Ma tean, et peame pojaga rääkima ja üksteise ees vabandama. Peame rääkima ühtlasi toimunust kõik koos, sest ka teised lapsed olid osa sellest stressiõhkkonnast, mis kiirustades ja raha otsides tekkis. Igatsen hetkel kvaliteetaega oma lastega ning ametlikud asjad tunduvad kümnendajärgulistena...
Ma ei ole ideaalne ema. Ma olen tihti väsinud, hädas oma vaimse tervisega ning mälu- ja keskendumisprobleemidega. See on minu nõrkus, kuid samas on ka minu tugevus mu töös, kus ma mõistan sarnaste väljakutsetega inimesi. On asju, mida ma suudan teha suurepäraselt - näiteks kindlad tööülesanded kindlas kontekstis, kus on selged ühendused ja seosed - ja on asju, kus mu pea on sassis ning segadus suur ning see avaldub ennekõike igapäevaelus (ma olen hektiline ja fragmenteeritud eri situatsioonides, kuid ma olen õppinud niimoodi iseendana toimetama ja olen õppinud hindama neid inimesi, kes hoolivad minust just selle eksliku inimesena, kes ma olen ja ühtlasi tean ma isegi nendes olukordades, kus ma pole enda terviklikkusega kõige paremas kontaktis, kes on mulle kallid ja kui väga ma neid tegelikult armastan).
Üks kõige olulisemaid asju, mida olen ema ja inimesena viimastel aastatel õppinud, on see, et ma ei saa end võrrelda kellegi teisega. Võin ju ennast süüdistada, kuidas ma kõiki asju üle ei kontrollinud ega lapse eest toimetanud, nagu teevad seda "teised emad" või kuidas ma oma emotsioone kontrollida ei suutnud, kuid see ei aita ei mind ega mu lapsi ega muuda me pereelu igapäeva kuidagi kergemaks. Usun, et lastele on oluline, et ma suudan end armastada ja aktsepteerida iseendana.
Tahan julgustada ka kõiki teisi, kes tunnevad, et nad justkui ei "küündi" kusagile ette antud latini või süüdistavad end aeg-ajalt ebatäiuslikkuses... Vaata kõike seda, mida Sa tegelikult iga päev teed oma laste jaoks! Seda on kindlasti väga palju. Muide: ka see, kui küsid endalt, kas oled hea ema, näitab üldiselt, et Sa oled seda. Sa oled piisav, kui Sa annad enda parima, ja piisav olemine ongi tihti supervanemaks olemine!
---
(Teate, mind siiski kimbutab mõte, et äkki ei jäänud raha eile Bolti autosse ning poeg andis kaardi minu kätte ja ma lihtsalt ei mäleta, kuhu selle panna võisin... Asi on nimelt selles, et kui mu mälus millegi kohta lünk tekib, siis see üldiselt jääbki tõkete taha ja mul pole vähimatki mälestust seoses selle rahaga, mille eile pojale andsin... Pealegi on hirmus mõelda, et kui raha ikkagi kusagilt välja tuleb, siis olen ma olnud oma pahas tujus ka väga ebaõiglane...)
/Foto jaoks andsin AI-le pildi endast praeguses hetkes ja lasin tal sellega toimetada... Palju ilusam ja kunstilisem sai kui originaal :D /
