15/11/2025
Oleme harjunud mõtlema, et paarisuhe tekib armastusest, keemiast või õigel hetkel kohtumisest. Aga tegelikult on midagi sügavamat, peidetumat — midagi, mis tõmbab meid teineteise poole juba enne, kui mõistus järele jõuab.
Me ei vali inimest teadlikult ainult selle põhjal, kes ta täna on, vaid alateadlikult selle järgi, mida ta meie sees käivitab.
Tema käitumises, toonis, reaktsioonides ja isegi vaikuses peegeldub midagi tuttavat — killuke meie enda lugu.
Sageli on need mustrid pärit lapsepõlvest:
sarnased perekonnad, samasugused haavad, sarnane viis tunda armastust või puudust.
Me tõmbume nende poole, kelle kaudu saame alateadlikult uuesti kogeda — ja ehk lõpuks tervendada — seda, mida kunagi ei osanud.
Paarisuhe ongi peegel. Mitte ainult rõõmude ja läheduse peegel, vaid ka valu, hirmude ja vajaduste oma.
Ta näitab meile, kus me veel ennast ei näe, kus hoiame kinni, kus ootame, et teine annaks selle, mida me ise ei ole endale veel lubanud.
Kui suhtes tekivad pinged, pole see alati märk lõhkumisest — vahel on see kutse mõista, mida sinus see olukord puudutab.
Mida tahab sinus tervendada kohtumine teise inimesega?
Ja kas sa julged vaadata mitte ainult teist, vaid ka peegeldust, mis tema kaudu sinust vastu vaatab?
Sest lõppkokkuvõttes ei ole paarisuhe pelgalt kahe inimese lugu.
See on kahe mineviku, kahe kogemuse ja kahe südame dialoog, mis võib — kui lubad — muuta mõlemad tervemaks. 💫
