Süsteemse Fenomenoloogia Instituut

09/11/2025

Jagame ühte huvitavat uurimust!

David Matta (2025): “Systemic Intelligence: Integrating Systems Thinking, System Dynamics, and Meta-Awareness”

Zenodo preprint • 16.10.2025 • DOI: 10.5281/zenodo.17367209

Mida autor pakub?
Matta sõnastab süsteemse intelligentsuse kui formaalse mõiste, mis ühendab süsteemse mõtlemise, süsteemidünaamika mõistmise ja meta-teadlikkuse (refleksiivsus). Raamistik on ankurdatud küberneetika teise järgu loogikas: vaatleja ei ole süsteemist väljas, vaid on süsteemi osa. See nihutab fookuse süüdlase otsimiselt suhete konfiguratsioonidele, tagasisideahelatele ja tasakaaluliikumistele.

Mida uut on laual?

Autor kehtestab seitse alusaksioomi süsteemse intelligentsuse kohta ning tuletab neist empiiriliselt testitavad väited.

Esitab Systemic Intelligence Scale (SIS) — 30-väitelise mõõdiku, mis operatsionaliseerib kolm dimensiooni:

1. taju (systems thinking),

2. modelleerimine (system dynamics),

3. refleksiivsus (meta-awareness).

Kaasas on psühhomeetrilise valideerimise tegevuskava ja arutelu piiritingimuste ning rakendusvõimaluste üle (indiviid, organisatsioonid, human–machine–world koostöö).

Miks see on oluline?
Süsteemsed probleemid ei lahene lineaarse loogikaga. Vajalik on võime:

näha mustreid ja tagasisideahelaid,

mõelda ajas (vood, viited, tasakaalupunktid),

teadvustada enda mõju süsteemile (refleksiivne rolli- ja positsioonitaju).
See on praktiline alus õpetatavaks ja mõõdetavaks süsteemseks tööks — terapeutilises praktikas, juhtimises ja avalikus poliitikas.

Mis see ei ole?
See ei ole järjekordne moesõna ega “tunnetuslik väljamõeldis”. Autor positsioneerib mõiste süsteemiteaduse, komplekssuse teooria ja organisatsioonilise õppimise ristumiskohas ning püüab sillata teooria mõõdetava praktikaga (skaala + valideerimisplaan).

Rakendused (näited):

Inimtasand: refleksiivsus vähendab automaatseid reaktsioone, tõstab suutlikkust taluda ebakindlust ja näha oma rolli mustrites.

Organisatsioonid: fookus liigub süüdistamiselt struktuurilistele tõrgetele (rollikoormused, katkised tagasisidekanalid).

Inim-masin-maailm: paremad otsused keerukates tehnoloogilistes ja sotsiaal-ökoloogilistes süsteemides.

Metoodiline tuum:

Taju (systems thinking): elementide, seoste ja piiride korrastatud nägemine.

Modelleerimine (system dynamics): vood, laod, viitajad; mitte “kes süüdi on?”, vaid “mis mustrit süsteem ülal hoiab?”.

Refleksiivsus (meta-awareness): vaatleja positsioon, mõjustus süsteemile, võime peatuda enne automaatset sekkumist.

Mida silmas pidada (ausad piirangud):

Tegemist on preprint’iga — retsenseerimine puudub; järeldused on paljutõotavad, aga esialgsed.

30 väidet vajavad psühhomeetrilist valideerimist eri kontekstides (kultuur, erialad).

Mõõdik rõhutab kognitiivset ja struktuurset poolt; kehalise regulatsiooni rolli (nt neurofüsioloogiline turvatunne) käsitletakse pigem kaudselt refleksiivsuse all.

Link: Zenodo kirje, PDF ja DOI: https://zenodo.org/records/17367209

Kokkuvõtlik sõnum:
Matta töö annab töötava keele ja mõõdetava raami, et arendada süsteemset pädevust ilma “inimese parandamise” narratiivita. Fookus on mustritel, tagasisidel ja refleksiivsel kohalolul — täpselt nendel hoobadel, millega keerukus päriselt muutub.

30/10/2025

Hiljuti toimus meie Süsteemse Fenomenoloogia Instituudis kliinilise psühholoogia moodul – osa terapeudi väljaõppest, mis toob kokku kliinilise mõtlemise ja süsteemse fenomenoloogilise vaate.

Kliiniline psühholoogia annab meile arusaama, kuidas psüühikahäireid kirjeldatakse RHK-10 ja RHK-11 klassifikatsioonide järgi. Meie fookuses olid RHK-30 ja RHK-40 vahemiku häired – meeleolu, stressiga seotud ja somatoformsed seisundid. See teadmine aitab süsteemsel terapeudil mõista, mida kliiniline raam näeb, ja samal ajal uurida, mida nähtus väljendab süsteemi tasandil.

Süsteemne fenomenoloogiline terapeut ei tööta diagnoosiga, vaid süsteemiga, milles häire tekib. Kuid selleks, et süsteemi täpselt mõista, peab teadma, mida diagnoos tegelikult tähendab ja mis on individuaalne, mis süsteemne ning kus need kattuvad.

Lisaks käsitlesime kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtteid – kuidas inimese mõtte- ja käitumismustrid hoiavad alal tema suhteid ja süsteemi dünaamikat. Pikemas süsteemse teraapia protsessis on just lõppfaasis oluline, et klient õpiks märkama ja muutma oma automaatseid mustreid, mis hoiavad süsteemi tasakaalutuses.

Süsteemne fenomenoloogiline töö vajab kliinilist teadmist selleks, et näha tervikut: mõista nähtuse tähendust nii psühholoogilises kui süsteemses kontekstis.
See loob aluse teraapiale, mis on ühtaegu teaduspõhine, vastutustundlik ja inimlik.

⁣

06/10/2025

Tasuta kolmapäevane seminar oma ala "kuulsustega"!

05/10/2025

Individuaalse perekonstellatsioonitöö uuring (Ramos & Ramos, 2025)

Sel reedel korraldas kolleeg Jaana Saar veebiseminari, kus esinesid kliinilise taustaga perekonstellöörid Sandra ja Jorge Ramosed. Nad on avaldanud mitmeid teaduslikke uurimusi. Meile teadaolevalt kuuluvad nende tööd nende väheste konstellatsiooniuuringute hulka tuhandetest, mis on metoodiliselt korrektsed.
Mõned neist on ilmunud ka Ameerika Psühhoteraapia Assotsiatsiooni ajakirjas, mis lisab tulemustele usaldusväärsust.

Alljärgnev uuring ilmus 2025. aastal ning keskendus just individuaalsele konstellatsioonitööle.

Lühike kokkuvõte enne detailsema osa juurde minekut:

1. Iga kliendiga viidi läbi keskmiselt 7,5 kohtumist, mis ületab selgelt lühiteraapia raamid.

2. Kliente uuriti enne ja pärast teraapiat depressiooni, ärevuse ja stressi skaaladel. Tulemused olid märkimisväärsed – üle 80% osalejatest koges subjektiivselt olulist paranemist.

Uuringul puudus kontrollrühm, mis muudab tulemuste tõlgendamise teaduslikus mõttes ettevaatlikumaks, kuid ei vähenda nende väärtust. Uurijad lubasid järgmises etapis lisada kontrollrühma.
Seminaril küsiti ka, kuidas nad seletavad nii kõrgeid tulemusnäitajaid. Ramosed leidsid, et põhjuseks on selge seansipõhine protokoll ja kliiniline raamistik, millele nende töö tugineb.

Süsteemse Fenomenoloogia Instituut järgib oma lähenemises sarnast kontseptuaalset raamistikku, mistõttu on see uuring meie jaoks oluline kaudne kinnitus meie metoodika efektiivsusele.
Lisaks viitab Ramos & Ramosi töö selgelt sellele, et kõrged efektiivsused tulenevad teraapia protsessilisest iseloomust – tegemist pole üksikseansiga, vaid järjepideva muutumisprotsessiga. Seetõttu on ka teraapia mõiste õigustatud just pikema kohtumistsükli puhul, mis toetab stabiilseid muutusi inimese sisemises arengus.

Süsteemse Fenomenoloogia Instituut on tellinud ka oma uuringute piloodi, millega saab tutvust teha juba järgmisel nädalal
www.ktkk.ee

Järgnev on täpsem kokkuvõte uuringust.

Uurimuse keskne küsimus oli:
kas individuaalne perekonstellatsioonitöö aitab vähendada psühholoogilist distressi (depressiooni, ärevust ja stressi) täiskasvanutel, kes osalevad teraapias tavapraktika tingimustes — mitte kliinilises uuringulaboris?

See on oluline, sest enamik varasemaid konstellatsioonide uuringuid on keskendunud grupivormile. Ramos ja Ramos soovisid teada, kas individuaalne töö, mida kasutatakse üha sagedamini, on efektiivne ja kliiniliselt tähenduslik.

& Metoodika

Disain: kvasi-eksperimentaalne (ühe grupi, enne–pärast mõõtmisega) uuring.
Kontrollgruppi ei kasutatud, sest eesmärk oli hinnata reaalset kliinilist tõhusust (effectiveness, mitte efficacy).

Osalejad: 75 täiskasvanut Portugalis (mehed ja naised, vanuses 20–60).
Kõigil oli mõõdukas kuni kõrge psühho-emotsionaalne distress, kuid mitte akuutne psühhiaatriline kriis.

& Sekkumine:
Iga osaleja läbis keskmiselt 7,5 individuaalset perekonstellatsiooni seanssi.
Terapeudid olid väljaõppinud konstellöörid, kes järgisid fenomenoloogilist ja süsteemset raamistikku.

& Mõõdik:
Psühholoogiline distress mõõdeti DASS-21 (Depression, Anxiety and Stress Scale) abil, alguses ja pärast sekkumist.
Muutust hinnati Cohen’s d ja Reliable Change Index (RCI) järgi, mis näitab, kas muutus on kliiniliselt tähenduslik, mitte juhuslik.

& Tulemused

TulemusEfektisuurus (Cohen’s d)Paranemise määr (RCI)

Depressioon 1.0488%
Stress 0.9388%
Ärevus 0.6788%

& Tõlgendus:

Depressiooni ja stressi vähenemine oli väga suur.

Ärevuse vähenemine oli keskmise kuni suure efektiga.

Umbes 8% osalejatest halvenes usaldusväärselt (ehk sümptomid suurenesid).

Väljalangevus oli madal (~6%), mis viitab heale talutavusele ja osalejate motivatsioonile.

Autorid rõhutavad ise ka, et kuigi tulemused on väga positiivsed, ei saa ilma kontrollrühmata öelda, et paranemine tulenes ainult konstellatsioonitööst — mõju võivad avaldada ka aja kulg, terapeudi toetus, placebo ja kliendi ootused.

& Tulemuste tähendus

1. Reaalses elus toimiv teraapia.
Individuaalne perekonstellatsioon toimib hästi tavalises terapeutilises keskkonnas, mitte ainult laboratoorsetes katsetes.

2. Lühitsükkel, suur efekt.
Keskmiselt 7–8 seanssi andsid tulemusi, mis on võrreldavad või isegi tugevamad kui mitmed tõenduspõhised teraapiad (nt lühike kognitiivne teraapia).

3. Kliiniline tähendus.
Efekt ei ole ainult statistiline – üle 80% osalejatest koges subjektiivselt olulist paranemist.

4. Riskide olemasolu.
8% osalejatest halvenes – see tähendab, et konstellatsioonid võivad tugevalt mõjutada tundlikke emotsionaalseid süsteeme. Seetõttu soovitavad autorid professionaalset väljaõpet ja struktureeritud järelkontrolli.

& Mõtlemiskohad ja küsitavused.

1. Kontrollrühma puudumine: ei saa välistada spontaanse paranemise või ootusefekti mõju.

2. Lühike järelmõõtmine: puuduvad andmed, kas efekt püsib 3 või 6 kuu pärast.

3. Üks kultuuriline kontekst: Portugal; tulemusi ei saa automaatselt üldistada teistesse riikidesse.

4. Subjektiivsed mõõdikud: puuduvad objektiivsed hindajad.

Autorid rõhutavad, et järgmiseks sammuks on randomiseeritud kontrollitud uuring (RCT), mis kinnitaks põhjuslikkust ja annaks teadusliku tõenduse.

& Võrdlus varasemate uuringutega

2021. aastal tehtud metaanalüüs (nt Weber & Lorenz, Frontiers in Psychology) näitas, et konstellatsioonide üldine keskmine efekt oli Hedges g ≈ 0.53 – mõõdukas.

Ramos & Ramosi tulemused on sellest oluliselt suuremad, mis võib olla seotud individuaalse töö sügavusega ja terapeudi isikliku kohaloluga.

Mõnes uuringus on täheldatud ka negatiivseid mõjusid (5–8%), mis kordub ka selles töös.

&Järeldus

Individuaalne perekonstellatsioonitöö võib olla tõhus ja kiire viis psühho-emotsionaalse distressi leevendamiseks täiskasvanutel.
Meetod sobib kliinilisse ja nõustamiskonteksti, kui see on läbiviidud professionaalselt, eetiliselt ja selge struktuuriga.

Tulevased uuringud peaksid kontrollima tulemuste kestvust ja mehhanisme (nt emotsionaalse regulatsiooni paranemine, süsteemse kuuluvuse tajumine

Praktiline rakendus Eestis

Kui kasutada neid järeldusi süsteemse fenomenoloogilise teraapia õppekavas:

1. soovitatav on 7–8 seansiline individuaaltöö protokoll;

2. mõõta kliendi muutust DASS-21 või K10 skaala abil enne ja pärast;

3. jälgida võimalikke negatiivseid reaktsioone;

4. ühendada konstellatiivne töö psühhohariduse ja reflektiivsete tehnikatega;

5. koostada kvalitatiivne refleksioon iga sekkumise järel (kirjeldades süsteemseid nihkeid ja tajumuutusi).

Süsteemse Fenomenoloogia Instituut on tõenduspõhistele taustteooritele toetuv põlvkondadeülese teraapia keskus, mis pakub kõrgetel standarditel põhinevat õpet.

01/09/2025

Leidsime huvitava artikli, mis seostub hästi pereteraapia moodulis käsitletud mina diferentseerumise teooria- ja tervise tervikliku mudeliga.

Kokkuvõte Ana Teresa Correia artiklist “Individuation, Epigenetics and Ancestry: Interfaces Between Psychic Autonomy, Systems Theory and Integral Health” (2025):

1. Üldine raamistik

Artikkel ühendab psühholoogia (individuatsioon, transpersonaalne areng), biomeditsiini (epigeneetika), süsteemiteooria (perekond, ühiskond, vaimsus) ja tervise tervikliku käsitluse. Põhisõnum on, et inimene ei saa terveneda ega küpseda eraldatuses, vaid ainult integratsioonis – oma bioloogia, emotsioonide, suhete ja esivanemate pärandiga.

Tervist mõistetakse bio-psühho-sotsiaal-spirituaalse nähtusena, kus haigus ei ole pelgalt funktsionaalne häire, vaid sõnum, mis kutsub ümberhäälestuma oma sisemise tõega.

2. Individuatsioon kui integratsioon, mitte eraldumine

Jungi individuatsioon: teadliku ja teadvustamatu ühendamine, isikliku ja kollektiivse integratsioon.

Süsteemne perspektiiv: individuaalne areng toimub alati seoses kuulumisega süsteemidesse (perekond, kultuur, vaimne traditsioon).

Hellingeri seadused: perekonnas kehtivad kuulumise, järjekorra ja tasakaalu põhimõtted; nende rikkumine võib põhjustada düsfunktsioone.

Küpsus ei tähenda juurte äralõikamist, vaid elu vabamat voolamist läbi inimese, tänulikkuse ja vastutuse positsioonilt.

Oluline nüanss: individuaalsus ja süsteemne kuuluvus ei välista teineteist – tõeline autonoomia eeldab süsteemidega kooskõlas olemist.

3. Epigeneetika ja psühhosomaatiline mitmekesisus

Epigeneetika tuum: geeniekspressiooni saab muuta keskkonna, emotsioonide ja suhete kaudu, ilma DNA-d muutmata.

Trauma edasikandumine: nt holokausti üleelanute järeltulijate suurenenud stressihaavatavus (Yehuda & Bierer, 2009).

Bruce Liptoni “bioloogia uskumusest”: mõtted ja emotsioonid, mõjutatuna sotsiaalsetest ja perekondlikest kontekstidest, suudavad muuta bioloogiat.

Epigeneetika kinnitab, et me ei ole geneetilise determinismi vangid – valikud, teadlikkus ja individuaatsioon suudavad pärilikkuse mustreid muuta.

Oluline nüanss: epigeneetika loob silla psühholoogia ja bioloogia vahel – individuatsioon võib muuta meie bioloogilist trajektoori.

4. Esivanemad, mälu ja süsteemne tervis

Pärand ei ole ainult geneetiline, vaid ka emotsionaalne ja suhtekogemuste kaudu kujunenud.

Transgeneratsioonilised traumad: lahendamata kogemused kanduvad edasi, mõjutades stressitaluvust ja tervist.

Psühhogenealoogia (Ancelin Schützenberger) ja perekonstellatsioonid näitavad, kuidas peremälud (ka teadvustamata) mõjutavad arengut.

Kuid pärand ei sisalda vaid raskusi – sinna kuuluvad ka tugevused, vastupidavus, tarkus ja sidusus, mis toimivad ressursina.

Terviklik tervis eeldab nii koormate kui ka kingituste teadvustamist, aktsepteerimist ja integreerimist.

Oluline nüanss: tervenemine ei tähenda mineviku eitamist ega sellest lõikamist, vaid digniteetset integreerimist.

5. Individuatsioon, vastutus ja terviklik tervis.

Individuatsioon kätkeb paradoksi: tõeline autonoomia tekib alles siis, kui mõistame oma sügavat seotust teistega ja süsteemidega.

Küpsus tähendab valikut, millised mustrid jätkame ja millised lõpetame oma põlvkonnaga.

Terviklik tervis: tervis ei ole ainult sümptomite puudumine, vaid kooskõla keha, meele, esivanemate pärandi ja tähendusliku elu vahel.

Individuatsioon ei ole ainult psühholoogiline protsess, vaid ka süsteemne ja spirituaalne tee, kus isiklik areng ja kollektiivne tervenemine on ühendatud.

Oluline nüanss: vastutuse võtmine oma pärandi ees muudab indiviidi pärandi haldajaks (steward), mitte passiivseks kandjaks.

6. Kokkuvõte

Vajalik on uus tervisemudel, mis on vähem killustatud ja rohkem integreeriv.

Inimene ei ole ainult sümptomite kogum ega geneetilise kaardi tulemus, vaid dünaamiline olend dialoogis oma bioloogia, ajaloo ja suhetega.

Tervishoiutöötajatele: vaja õppida kuulama mitte ainult praegust hetke, vaid ka “vaikseid mineviku kajasid”, mis inimeses elavad.

Individuatsioon kui “tants oma saamise ja juurte muusika vahel” – areng toimub siis, kui me ei katkesta oma juuri, vaid õpime nende rütmis liikuma.

Oluline nüanss: individuaalne ja kollektiivne tervenemine on lahutamatult seotud.

Kokkuvõtte.

Individuatsioon = integratsioon, mitte eraldumine.

Epigeneetika = sillaks psühholoogia ja bioloogia vahel, kinnitab, et valikud muudavad pärilikkust.

Eelkäijad = nii koormad kui ka ressursid, mis vajavad teadlikku integreerimist.

Tervis = kooskõla keha, meele, süsteemide ja tähenduse vahel.

Professionaalne kutse: luua praktikas vähem fragmenteeritud, enam süsteemne ja kaastundlik tervisekäsitlus.

25/08/2025

Eelmisel nädalal toimus meie koolis, Süsteemse Fenomenoloogia Instituudis, pereteraapia moodul tulevastele süsteemsetele fenomenoloogilistele terapeutidele.

Pereteraapia aluste tundmine on meie väljaõppes hädavajalik, sest see loob tugeva pinna fenomenoloogilisele tööle. Iga inimene tuleb teraapiasse oma perekonna loo ja mustritega – nähtavate ja nähtamatutega. Pereteraapia annab teadmised, kuidas neid mustreid ära tunda, mõista ja sõnastada.

Pereteraapia annab süsteemsele fenomenoloogilisele terapeudile:
🔹 Selge kaardi peresüsteemi toimimisest – rollid, piirid, hierarhiad, liidud ja konfliktid. See aitab näha, kus on „sõlmpunktid”, mis hoiavad probleeme alal.
🔹 Tööriistad peremustrite avastamiseks – näiteks kuidas lahendamata traumad või katkestused kanduvad edasi laste ja lastelaste ellu.
🔹 Keele ja mõistete süsteemi, mis täiendab fenomenoloogilist kogemust – kliendile saab selgitada nähtavat mustrit arusaadavas raamistikus,
🔹 Praktilised meetodid: genogramm, perekonna narratiiv, suhtemustrite analüüs – mis loovad sild fenomenoloogilise töö ja igapäevase elu vahele,
🔹 Oskuse ja arusaama keskenduda mitte ainult põlvkondade ülestele küsimustele vaid mis toimub peres siin ja praegu,
🔹 Märgata rollide, piiride ja hierarhiate tasakaalu või rikkumist,
🔹 Vajadusel töötada ka pere või paariga tervikuna fenomenoloogilisel meetodil

💡 Kui töötame transgeneratiivsete traumadega, siis pereteraapia teadmised annavad meile võime eristada:

-mis on traumast tingitud korduv muster,

-mis on seotud perekonna dünaamika või rollijaotuse probleemidega,

-kuidas fenomenoloogiline kogemus ja pereteraapia mudelid koos annavad kliendile sügavama ja turvalisema teekonna tervenemisele.

💡 Just transgeneratiivsete traumadega töötades on pereteraapia teadmised hindamatud. Fenomenoloogiline töö näitab väljal varjatud sidemeid ja lahendamata valusid, pereteraapia annab sellele struktuuri ja seletuse. Koos loovad need sügava ja turvalise tee, kus muutus ei jää ainult kogemuseks, vaid muutub ka integreeritavaks elu osaks ja uueks, tervemaks mustriks, mida edasi anda.