13/11/2025
🌑 Ammuste Tundmuste Kummitus
Ma uskusin geograafiasse. Aastad suure armastusega olid kindlad koordinaadid. Kaart oli selge: siin me oleme, siia me jääme. Ma kandsin seda usku endas nagu vana, tuttavat kompassi. Ja siis purunes kaart.
Hulkusin. Leidsin uue horisondi, teise inimese, kauni maastiku. Ma õppisin jälle naeratama, ehk isegi armastama. Kuid kuskil hingesopis, ka kõige soojema uue päikese all, ärkas kummitus. See ei olnud tema kummitus, see oli ammuste tundmuste kummitus.
❓Miks ma otsin?
*Ma otsin mitte inimest, vaid peeglit. Ma loodan leida kedagi, kes peegeldaks tagasi seda ennast, kes ma olin selles, nii kindlas suhtes. Aega, mil ma tundsin end täielikuna.
*Ma otsin kadunud keelt. Meil oli oma keel, oma viis asju näha. Iga uus suhe on tõlge, uus grammatika. Ma otsin kedagi, kes räägiks jälle seda harjumuspärast vana keelt, mis voolab vaevata.
*Ma otsin Lõpetamist. Esimene lugu lõppes järsult, ilma punkti panemata. Alateadvus sunnib mind otsima uut partnerit, et saaks lõpuks loo lõpetada – õnneliku lõpuga, nagu pidi olema.
*Kas ma otsin oma EKS-i koopiat? Kas ma hindan uut inimest vana mõõdupuuga? Kas ma otsin temast harjumuspäraseid omadusi, sest need tundusid turvalised?
*Kas ma ajangi taga mitte inimest, vaid seda kiiret keemiat, selle asemel, et lubada sügavamal tundel aeglaselt kasvada?
🤔 Ja miks ma otsin?
Ma otsin, sest ma arvan, et armastus on lõpp-punkt. Aga see ei ole. Armastus ei ole keegi, kes sind "lõpetab" või "terveks teeb".
Ma otsisin teist inimest, kellega luua see maailm, mis esimesel korral lagunes. Aga ma unustasin, et ainus, keda ma tegelikult vajan, et see maailm püsiks, olen ma ise.
Tagaotsitav on selgunud: Ma otsisin armastust, mis algaks minust. Vaikset usaldust iseenda vastu, et ma olen tervik isegi üksi olles. Ja kui ma leian selle eneseusu, siis leian ma ka õige inimese, sest ma valin ta välja mitte vajadusest, vaid üleküllusest.
Sest alles siis, kui sa tead, kes sa oled, tead sa, miks sa kedagi enda kõrvale tahad. Mitte et ta sind päästaks, vaid et ta sinuga koos luua aitaks.
Ma otsin ankrut. Ja ankur ei ole inimene. Ankur on enesekindlus, et ma pean vastu, isegi kui kaart puruneb jälle.
Ma ei otsi enam väljastpoolt. Ma otsin seestpoolt. Ma otsin omaenese põhjapoolust, mille järgi navigeerida.
Alles siis, kui ma olen kindel oma keskmes, leian ma kellegi, kellega ma ei pea täielikuks saama. Ma leian kellegi, kellega olla kõrvuti ja nautida, et me oleme kaks tervikut, mitte kaks poolikut, kes üritavad ühte ringi moodustada.
Kas oled tundnud sarnaselt? Mida sina otsid? 👇