OÜ Terviseteraapia

11/09/2025

Eile oli suitsiidiennetuse päev.
Tänasel päeval ennetama suitsiidi.
Ka homme tuleb suitsiidi ennetada!

Seda saab teha igaüks! Ole olemas ja küsi “Kuidas sul päriselt läheb?”

“Pere ja kodus” on ilmunud lugu sellest, kuidas käituda lapsega, kes ütleb, et ei taha enam elada. Meie psühholoogil Kristel Pällil oli privileeg ja võimalus sellele artiklile omapoolsed kommentaarid anda:

“Lapse vaimne kriis ei ole lihtsalt teismeiga. Vanem peab usaldama märke, mida näeb”

Küsimustele vastab Eesti pereteraapia ühingu esimees Kristel Päll

Lapse või noore enesetapumõtted ei teki tühjalt kohalt. Need viitavad sügavale sisemisele segadusele, mille märkamine, mõistmine ja leevendamine algab lähikondsetest – vanematest, õpetajatest, sõpradest.

Millised märgid viitavad sellele, et laps või noor võib olla emotsionaalselt väga kurnatud või kriisiolukorras?
Tujukõikumised ja emotsionaalne madalseis on lastel ja noortel loomulikud – need võivad kaasneda näiteks kontrolltööde, väsimuse või peres toimuvate muutustega. Kui aga lapse seisund ei parane kahe nädala jooksul, on põhjust muretseda. Tähelepanelik tuleks olla, kui laps muutub tavapärasest erinevaks: kas ülemäära tujutuks, äärmuslikult emotsionaalseks või tekivad kummalised nutuhood, mida ei saa lohutamisega leevendada.

Ohumärgiks võib olla ka ootamatu ja liialdatud rõõmsameelsus. Märgata tasub muutusi söömis- ja hügieeniharjumustes, samuti sõpradega suhtlemise sageduses. Tähele tuleks panna ka ebaharilikke kommentaare elu ja surma teemadel, surma idealiseerimist või olukordi, kus laps hakkab ära andma talle olulisi esemeid. Mõned noored jätavad päeviku „juhuslikult“ nähtavale kohale, lootes, et keegi märkab. Liiga tihti omistatakse sellised märgid lihtsalt teismeea „normaalsusele“.

Mida saavad vanemad ja pereliikmed teha sellise lapse kõrval, kes tunneb end lootusetuna või räägib enesetapumõtetest?
Kõik algab suhtlemisest. Kui vanema ja lapse suhe pole olnud lähedane, tuleb kontakt uuesti üles ehitada – veetes koos aega, olles lapse jaoks olemas ja lubades tal juhtida tegevusi. Kui suhe on olemas, tuleks probleemidest rääkida avatult ja otse. Noored ootavad, et neid märgatakse. Nad ei taha, et raskeid teemasid välditakse või et nende tundeid pisendatakse.

Kui vanem märkab enesevigastuse jälgi, ei tohiks neid eirata. Lapsed teavad sageli, kuidas endale esmaabi anda, kuid vajavad sel hetkel, et vanem oleks lihtsalt nende kõrval – rahulik, toetav ja mitte hinnanguline.

Enesevigastusel on noorte jaoks erinev tähendus: see võib olla viis maandada viha, leevendada emotsionaalset valu või tunda oma keha olemasolu. Seda ei saa teada enne, kui pole lapselt küsinud. Kui noor räägib juba täpsemalt enesetapumõtetest ja -plaanidest, on tegu kriitilise olukorraga ning tuleb kindlasti kaasata spetsialist. Siiski jääb vanem lapse igapäevaseks tugisambaks – spetsialist saab aidata suhte tugevdamisel ja raskuse ulatuse mõistmisel.

Milliseid vestlusvõtteid või lähenemisi soovitate peredel kasutada, kui nad avastavad, et laps võib endale haiget teha?
Oluline on harjutada hinnanguvaba suhtlemist. Lapsed kardavad vanemaid kurvastada või halba hinnangut saada, mistõttu ei julge nad end avada. Vestlust võiks alustada olukorra kirjeldusest – ainult sellest, mida vanem näeb, ilma oletuste või emotsioonide omistamiseta. Küsida võiks:

• kuidas sa end tunned?

• mil moel see olukord sind mõjutab?

• mida sa vajad?

• mida sa minult ootad?

Oluline on anda lapsele aega vastamiseks, mitte pakkuda kiireid vastuseid või lahendusi. Kui noor kohe ei vasta, tuleks teema juurde rahulikult naasta ning kinnitada: „Ma olen sinu jaoks olemas, kui oled valmis sellest rääkima.“

Millal on tähtis pöörduda spetsialisti poole ja millist abi on olemas?
Kui probleem kestab üle kahe nädala, tuleks hakata otsima sügavamaid põhjusi. Alustada võiks lapsega rääkimisest ning õpetajatelt või teistelt täiskasvanutelt info kogumisest. Tasuta abi saab koolipsühholoogidelt, vajadusel ööpäevaringselt lasteabi telefonilt 116111 või perearsti kaudu, kes saab suunata edasi psühhiaatri juurde. Ka pereterapeudid aitavad perel süsteemselt olukorda lahendada.

Võib pöörduda ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialisti poole. Igal juhul tasub vanemal usaldada oma sisetunnet – pigem reageerida üle kui alahinnata olukorda. Me ei tea kunagi täpselt, mis toimub teise inimese peas.

Millised sammud või tegevused aitavad peredel toetada last enne, kui olukord muutub kriitiliseks?

Kõige tähtsam on ehitada ja hoida täisväärtuslikku suhet lapsega. Suhe ei ole staatiline – see areneb koos lapsega ja vajab pidevat teadlikkust. Koos aja veetmine, lapse vastu siiras huvi tundmine ja temast kui inimesest hoolimine loovad tugeva aluse. Tuleb õpetada, et negatiivsed tunded, nagu hirm, ärevus või kurbus, kuuluvad elu juurde ning neist on võimalik üle saada.

Sageli on vanematel endal kogemused, kuidas pingega toime tulla – neid oskusi tasub ka lapsele edasi anda. Lapse edusamme tuleks tunnustada ja ebaõnnestumiste korral olla toeks.

Millise põhinõuande annaksite vanematele, kes võivad sattuda sarnasesse olukorda?

Vanem peaks suutma eristada oma tundeid lapse omadest ega tohiks oma ärevust lapsele üle kanda. Kõige olulisem on õppida kuulama – hinnanguid andmata, lahendusi pakkumata, lihtsalt olemas olles.

Ka vanem ise ei tohiks jääda oma tunnetega üksi, tuleb rääkida, jagada, maandada oma ärevus. Alles siis on võimalik last tõeliselt toetada. See on nagu lennukis õpetatav: kõigepealt hingamismask ette endale ja alles siis aita teisi. Ehk esmalt tuleb maandada enda ärevus, et saaks aidata last.

Kui laps tõmbub endasse või hakkab rääkima elu mõttetusest, võib täiskasvanul olla raske aru saada, mis temaga toimub. Kas see on lihtsalt teismeiga? Või märk murest, mis vajab professionaali abi? Oma kogemust jagab 24aastane Pille, kellele pole võõrad ei suitsiidimõtted ega ka -katsed.

10/09/2025

Täna, 10.septembril, tähistakse rahvusvahelist suitsiidiennetuse päeva! 

Google otsing ütleb selle kohta: 10. september on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mil fookuses on tähenduslikud vestlused, mis võivad hoida elu.

Iga elu on väärtuslik ja vajalik hoidmist!

Riigikogus toimus täna Vilja Toomast ning Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi poolt koostöös korraldatud konverents pealkirjaga “Muudame enesetapu lugu”.

Infot oli ja palju ning mõtteid tekkis mitmesuguseid, kuid peamised nopped, mis välja ehk tuua:

💡Merike Sisask: Suitsiid on tragöödia ühe inimese elus, kuid mõjutab samal ajal korraga veel u 175 inimest. Statistiliselt on leitud, et suitsiidi tõttu jääb inimesel elamata 30 aastat. Kogukond ja rahvastik saab palju ära teha, et vähendada suitsiidisurmade arvu- olla olemas, suhelda ja märgata.

💡Peeter Värnik: Eurostat 2022.a andmete põhjal on Eesti suitsiidikordaja EL riikide hulgas 5.kohal. Suitsiidsurmade arv on küll veidi vähenenud, kuid kasvanud on teadmata tahte surmade arv, mis tegelikult koos arvestades on tõstnud suitsiidkordajat Eestis. Statistikas on näha, et meeste poolt sooritatud suitsiidide arv on oluliselt kõrgem kui naiste poolt. Kõige enam suitsiide sooritatakse vanuses 35-49, kuid õnneks näiteks 20aasta taguste arvudega on see siiski oluliselt vähenenud.

💡Anne Randväli: Vaimse Tervise osakond loodi sotsiaalministeeriumis alles 2022aastal, kuid tegelikult on selle aja jooksul jõutud juba nii mõndagi ära teha- leitud on strateegilised partnerid, valmis on saanud suitsiidiennetuse tegevuskava SETK 2025-2028. Märgatavalt on kasvanud vaimse tervise probleemid aga on kasvanud ka hüppeliselt vaikse tervise abipakkujate hulk, kuid peamine probleem on kättesaadavuses.

💡Käthlin Mikiver: Esmatasandil puutuvad kõige rohkem suitsiididega kokku EMO ja kiirabi töötajad, kes vajaksid enda hinnangul paremaid juhiseid, kuidas suitsiidide ja -katsete korral tegutseda. Lisaks on kokku pandud suitsiidse inimese käitumise mudel, mis võiks anda parema arusaamise suitsiidi ennetusest.

💡 Zrinka Laido: meediaväljaannetele ja ajakirjanikele on loodud juhend, kuid kajastada suitsiidiga seotud teemasid. Peale juhise välja andmist on märgatavalt paranenud ilmunud artiklite kvaliteet. Ning tänavu anti kolmandat korda välja “Papageno” auhind ajakirjanikele, kes on kuidagi eriliselt hästi kajastanud suitsiidi teemasid. Tänavuse peavõitja kohta saab lugeda siit: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120402749/ekspressi-ajakirjanik-kirsti-vainkula-palvis-elu-vaartustava-loo-eest-papageno-preemia

Eriti jäi tänasest päevast kõlama mõttetera:
“Me ei saa muuta minevikku,
aga me saame muuta seda,
kuidas lugu edasi läheb…”

Tänasel suitsiidiennetuse päeval tunnustasid enesetappude ennetamise eestvedajad taas Papageno preemiaga ajakirjanikke, kelle lood on aidanud elu väärtustada.

29/08/2025

Osa meie Terviseteraapia naiskonnast on sel nädalal Prantsusmaal Lyonis, et osaleda rahvusvahelisel pereteraapia teemalisel kongressil.

Kohal on enam kui 1600 süsteemse valdkonna spetsialisti ja pereterapeuti 66 eri riigist. Eestit on esindamas 50 pereterapeuti.

Kongressi päevad on tihedad- täis arutelusid ja töötubasid, mis aitavad paremini aru saada, milline on süsteemne mõtlemine erinevates maailma osades ning milliseid lähenemisi kasutatakse pereteraapias erinevates paikades.

Uhke tunne on kohtuda süsteemse maailma superstaaridega nagu Mairizio Andolfi, Peter Stratton, Kyriaki Polychroni ja Peter Robert. Eriliselt on meelde jäänud Maurizio Andolfi üleskutse ja meeldetuletus, et me ei tohi teraapiaruumis ära unustada lapsi ning lapsed on ressurss, kes saavad aidata terapeudil tema perekonda aidata!

Lisaks on hea ja julgustav tõdeda, et Eestis pakutav pereteraapia väljaõpe on väga põhjalik ja kuulub päris kindlasti maailma TOP väljaõpet hulka! Ning kinnitust on leidnud ka tõdemus, kui oluline ja vajalik on meie töö no psühholoogidena kui ka pereterapeutidena.

Juba praegu on iseenda motivatsiooni tase tõusnud veel kõrgemale, et pakkuda oma klientidele parimat teraapiat ja tuge.

27/08/2025

Katkestame vaikuse eetris 🥁

Terviseteraapia meeskond on olnud vaikne sotsiaalmeedias, kuid see tähendab alati, et meeskonnaliikmetel on käed ja jalad tööd täis 💪

Meie psühholoog Kristel Päll jagas oma spetsialisti arvamust Eesti Naises ilmunud artiklile “Tahtsin jagada oma rõõmu. Rumal olin.” Sõprussuhted, mis purunevad, kui rahaline seis paraneb või halveneb: https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120395353/tahtsin-jagada-oma-roomu-rumal-olin-soprussuhted-mis-purunevad-kui-rahaline-seis-paraneb-voi-halveneb

Kuna artikkel pole kõigile kättesaadav, siis saame jagada teiega Kristeli mõtteid:

Eesti pereteraapia ühingu juhatuse esimees Kristel Päll: rahaline ebavõrdsus võib suhetes nii liita kui ka lahutada
Millised tunded võivad tekkida inimesel, kes ei saa rahalistel põhjustel osa võtta sõprade ühistegevusest (nt reisid, väljas käimine)?

Sellistes olukordades võivad inimesed kogeda väga erinevaid tundeid: kurbust, pettumust, häbi, piinlikkust, ebaõiglust või isegi viha. See sõltub palju sellest, kuidas inimene olukorda ise tajub. Kuna kuuluvus on üks meie põhivajadusi, võib sõpradest eemalejäämine just selle vajaduse rahuldamata jätmise tõttu olla valus. Kui inimene peab sõpradega reisimist või ühistegevust oma väärtuse või positsiooni osaks, võib rahaline mahajäämine mõjuda väga laastavalt. Kui aga suudetakse oma majanduslikule olukorrale teadlikult otsa vaadata, võib olukorda leevendada mõte „Täna nemad reisivad, aga järgmisel korral kutsun nad hoopis endale külla“.

Kuidas võib sissetulekute erinevus muuta sõprussuhte dünaamikat?

See sõltub sellest, millele sõprus toetub. Kui sõprust ühendavad ka muud väärtused peale materiaalse – näiteks ühised huvid, usaldus, ajalugu –, siis ei pruugi finantsseisu erinevus suhteid üldse mõjutada. Heas sõpruskonnas osatakse rõõmu tunda nii kodusest sünnipäevast kui ka uhkest peost. Kui on selgelt mõistetud, et rahaline seis ei defineeri sõprust, ei pruugi seda erinevust isegi märgata. Lähedastes ja ausates suhetes ollakse üksteisele toeks: rõõmustatakse, kui läheb hästi, ja aidatakse, kui on raskem. Kui tekib vajadus majanduslikku tuge pakkuda, tuleks kindlasti teha selged kokkulepped ja läbi rääkida, mis tingimustel see toimub.

Kuidas võib mõjutada sõprussuhteid see, kui kellegi majanduslik olukord järsult paraneb?

Kui sõprust ei kanna muud tugevad ühenduspunktid peale materiaalse, siis võib rahaline muutus hakata suhteid mõjutama. Siin mängib rolli ka see, milline on inimese sisemine uskumus raha kohta. Kui raha tähendab talle võimu ja kontrolli, võib see hakata peegelduma ka sõpradesse suhtumises. Kui suhe muutub ebavõrdseks, sõltub selle edasine kulg sellest, kui palju teine pool seda talub ja millist tähendust see sõprus talle kannab. Suhte dünaamika toimib alati kahe poole kokkuleppel – üks käitub teatud viisil seni, kuni teine seda lubab.

Kas teie praktikas tuleb ette juhtumeid, kus rahaga seotud häbi, süü või ebavõrdsus mõjutab tugevalt inimsuhteid?

Jah, eriti paarisuhetes, kus üks partner teenib oluliselt rohkem kui teine. Ebavõrdsus süveneb, kui rahast ei räägita selgelt, vaid tegutsetakse vaikimisi eelduste järgi. See tekitab täitmata ootusi, pettumust ja lõpuks tülisid. Sageli ei tunne kumbki pool, et tema panust piisavalt väärtustatakse. Rohkem teenija võib hakata tunnetama kontrolliõigust ja vabadust, mida väiksema sissetulekuga partner ei tunne. Viimane võib omakorda tunda end sõltuva ja võlglasena. Selline suhe ei rahulda lõpuks kumbagi. Tuleb mõista ja tajuda, et rahaline sõltuvus on küllalt kerge tekkima, kuni selleni, et vähem teenijal pole enam isikliku pangakaartigi. Olenemata armastuse suurusest võiks olla selgelt eristatud minu, sinu ja meie ühine raha ning ühiselt kokkulepitud elukorralduslikud põhimõtted.

Sõprussuhetes mängib rahalise seisu erinevus väiksemat rolli, sest seal on kergem hoida emotsionaalset ja füüsilist distantsi. Igapäevane kooselu, nagu paarisuhtes, seob inimesed rahalises mõttes palju tihedamalt. See omakorda võib tuua suhetesse keerukusi juurde.

Kuidas sellistes olukordades tavaliselt käitutakse – kas inimene tõmbub kõrvale, püüab „järele jõuda“ või hindab suhte ümber?

Reaktsioon sõltub varasematest kogemustest, uskumustest ja tugivõrgustiku olemasolust. Rahateema on emotsionaalselt väga laetud ja sellega kaasnevad tihti hoiakud, mida väljastpoolt näha pole. Kui näiteks inimene usub, et raha on kurjast ja muudab inimesed ülbeks, siis võib edukama sõbra elustiil tunduda eemaletõukav. Kui ollakse silmitsi kadeduse või ebavõrdsustundega, kiputakse pigem distantseeruma – mitte seepärast, et teine inimene oleks midagi teinud, vaid lihtsalt selleks, et end kaitsta. Suhete ümberhindamine toimub siis, kui muutub tunne, mida teine meis tekitab – kui ei ole enam ühist jututeemat, pole mugavust, mis varem oli. Vahel näib, et raha muutis sõprust, kuigi tegelikult muutusid arusaamad ja väärtused.

Millised teadlikud valikud aitavad hoida sõprussuhteid, kui rahalised võimalused on väga erinevad?

Eelkõige tuleb olla aus – iseenda ja siis ka teistega. Kui sõpruses ei saa olla aus, tasub küsida, kas see on suhe, mida sa üldse soovid. Tasub mõelda, mis seda konkreetset sõprust ühendab – millest te räägite, mida teineteisele pakute. Kui rahaline olukord hakkab tekitama ebamugavust, on oluline mõista, millest see ebamugavus tuleb. Võib-olla ei saa reisile kaasa minna, aga saab pakkuda muud – näiteks ühist spordisaali külastust või piknikku. Suhe ei pea katkema seetõttu, et võimalused erinevad, kui väärtused ja austus on alles.

Kas rahalise seisu erinevus võib olla ka positiivne võimalus?

Loomulikult. Raha võib olla suurepärane vestlusteema, kui suudetakse seda käsitleda neutraalselt ega võeta isiklikult. Kui ollakse teadlik enda uskumustest ja tunnetest raha suhtes ning osatakse hoida vestlused emotsionaalselt maandatud, saab rahast isegi uusi asju õppida. See võib viia üksteise parema mõistmise ja avatumate suheteni.

Kas raha muudab inimest või muudab see hoopis teisi tema ümber? Suhted, mis tunduvad kindlad, võivad ootamatult mureneda, kui pangakontole ilmub rohkem või vähem nulle. Armastus, sõprus ja kuuluvus – need on väärtused, millel justkui pole hinnasilti. Aga kui elu teeb kannapöörde, selgub,...