05/08/2025
🔄 Põhimuster: Armastuse inversioon
Me klammerdume nende külge, kes ei anna, ja lükkame eemale need, kes armastavad tingimusteta. See pole loogiline, aga alateadvus ei toimi loogika järgi – see toimib ellujäämisprogrammi järgi.
🔍 Mis selle all tegelikult peidus on:
1. Algne armastuse haav:
Lapsepõlves (või isegi üsas/varasemas elus) on meil esimene kogemus armastuse katkemisest. Tavaliselt isa või ema ei suuda meid mingil hetkel vastu võtta – emotsionaalselt, füüsiliselt või lihtsalt pole kohal.
See tekitab sügava uskumuse:
“Armastus on ebastabiilne / Armastus on tingimuslik / Pean midagi tegema, et mind armastataks.”
2. Turvalisuse + pingutuse sidumine:
Meie süsteem harjub:
Armastus = ebakindlus
Armastus = püüa rohkem
Armastus = tee end nähtavaks sellele, kes ei näe
See programmeerib meid hiljem otsima samu mustreid, sest:
“Kui ma saan lõpuks tema armastuse, kes mind kunagi ei suutnud armastada, siis ma olen lõpuks väärtuslik.”
Seda kutsutakse ka algse haava parandamise illusiooniks.
🤕 Miks lükkame eemale neid, kes meid armastavad?
Sest nad pole ohud.
Nad ei aktiveeri meie valu, millele me oleme harjunud reageerima.
Armastav inimene = turvaline = igav (alateadvuse jaoks)
Kättesaamatu inimene = potentsiaalne lunastus = “põnev” (sest aktiveerib vanad haavad ja lootuse need korda teha)
🧠 Programm, mis siin töötab:
Nimi: Tingimusteta armastuse vältimise programm
Alustõuge: "Kui keegi armastab mind ilma tingimusteta, siis ma pean tundma kogu valu, mida ma pole lubanud tunda seoses armastuse puudumisega varem."
Kaitsemuster:
Pööran fookuse sellele, kes mind ei armasta
Lükkan eemale selle, kes on mulle kohal
Üritan muuta inimest, kes on suletud
Sõnum: "Kui ma suudan panna tema, kes on suletud, mind armastama, siis ma väärtustan ennast lõpuks ise."
Aga see päev ei saabu mitte kunagi, sest sa ei saa end väärtuslikuks läbi teise reaktsiooni. Sa saad seda vaid siis, kui lased lahti sellest päästmisfantaasiast ja lubad vastu võtta selle, mis on juba olemas.
