06/12/2025
Paljud vanemad arvavad, et kui nende laste baasvajadused on rahuldatud, siis nende roll oma laste ees on täidetud.
Et kui lapsel on katus peakohal, toit laual ja riided seljas siis ongi juba kõik väga hästi. Mõni veel ütleb, et laps peaks neile tänulik olema selle eest.
Tõde on see, et baasvajaduste täitmine on iga vanema kohus oma lapse ees, kui oled otsustanud lapse ilmale tuua siis see on ainuke reegel, kirjutamata manuaalis, mis peaks olema elementaarne. Laps ei pea oma vanematele olema tänulik selle eest, et nad katavad tema esmavajadused, ta ei ole oma vanematele midagi võlgu. Lapse ellujäämine, heaolu ja turvatunne sõltub täielikult tema vanematest, kuni täiskasvanuks saamiseni.
Lapse "tasu" oma vanematele võiks olla see, kui ta läheb ükskord oma ellu, siis ta on enesekindel, optimistlik, arukas inimene, kes teab mida ta oma elus teha tahab ja ta on õnnelik. Lapse tasu on see kui ta soovib oma saadud elu elada täiel rinnal.
See mida manuaaliga kaasa ei saa on see, kuidas olla oma lapsele armastav, hooliv lapsevanem, kuidas pakkuda lähedust ja olla hea eeskuju, tugi, õpetaja, sõbralik nõuandja, usaldusisik.
Laps vajab kõige enam hoolt, hellust, armastust ja turvalisi piire ja see kas me seda oskame talle anda või kas meil seda võimekust on, saame me kaasa oma vanematelt, me anname oma lastele edasi seda mida me ise oleme oma vanematelt saanud.
Paljud meist pole saanud oma vanematelt hoolt, lähedust, armastust ja mõistmist sellisel viisil, et me oleksime emotsionaalselt intelligentsed, oskaksime olla oma lastele toeks ja et lapsed saaksid meid usaldada. Seda kõike me peame õppima.
Enda põlvkonna inimestega (50+) rääkides kuulen sageli, et nende ema ega isa pole kunagi neile öelnud: " Ma armastan sind.", või kallistanud neid. Meie vanematel polnud see kombeks, sest nad polnud seda ka ise saanud, seda peeti nõrkuseks.
Paljud vanemad kompenseerivad oma teadmatust ja oskamatust last armastada rahaga, ostetakse palju kalleid asju ja arvatakse, et laps saab nii aru, et teda armastatakse.
Laps ei vaja asju. Ta vajab tähelepanu, head sõna, tunnustust, kiitust, arutelu ja mitte ainult siis kui ta teeb midagi hästi, vaid ta vajab julgustust ka siis kui tal midagi ei õnnestu. Vigadest me ju õpime, ebaõnnestumised on elu üks osa ja laps peaks saama meilt motivatsiooni ja julgust uuesti proovida, nii kaua kuni õnnestub.
Ma arvan, et iga laps vajaks seda kui ta ema ja isa ütleksid talle: " Kallis, me armastame sind ja me oleme sulle alati toeks, ükskõik mida sa valid oma elus olla või teha, ükskõik kui palju sa vigu teed, need on sinu vead ja nendest sa õpid. Me saadame sind sinu teel ja usaldame sind. Sa saad alati tulla meie juurde kui sul on raske või kui soovid jagada oma õnnestumisi, rõõme ja muresid. Me jääme alati su selja taha, et sa saaksid meile toetuda."